Parkinsoni Tõbi - Ekstrapüramidaalsüsteemi Kahjustus

Haiguse olemus

Parkinsoni haigus on peaaju laialdaselt levinud haigus. Kliinilised nähud tekivad peaaju ühe kindla osa - ekstrapüramidaalsüsteemi kahjustusest. Ekstrapüramidaalsüsteemi vahendusel koordineeritakse liigutusi, kõndi, säilitatakse keha püstist asendit ja tasakaalu.

Parkinsoni haiguse korral tekkivad anatoomilised ja biokeemilised muutused ajus, kahjustuvad substantia nigra rakud, mille funktsiooniks on toota närviülekandeainet dopamiini. Parkinsoni haigusele iseloomulikud sümptomid kujunevad välja siis, kui on hävinud 80% substantia nigra rakkudest. Seega on Parkinsoni haigus keemiliselt dopamiini vaegus ja peamine ravivõte seisneb dopamiini asendamises suu kaudu manustatava levodopaga, mis ajus muudetakse dopamiiniks.

Parkinsoni haigus on hilise keskea ja vanema eluea haigus.

Enamikul Parkinsoni tõvega haigetel progresseeruvad haiguse avaldused aeglaselt või püsivad muutumatuna mitme aasta vältel. Kui Parkinsoni haiguse sümptoomid on aga kord tekkinud, siis nad enam iseeneslikult ei taandarene. Sümptoomide süvenemise kiirus on patsientidel väga erinev, mistõttu mõned neist ei märka mitme aasta vältel normaalses elurütmis olulist muutust.

Parkinsoni haigus on ka praegu kogu maailmas mitteväljaravitav haigus. Küll aga saab kaasaegse raviga enamikul haigetest säilitada aktiivse elu väga pika aja jooksul. Kaasaegse raviga, kas medikamentoosse või kirurgilisega, saab kõiki peamisi Parkinsoni haiguse sümptoome leevendada. Samal ajal inimene ka harjub ja kohaneb haiguse avaldustega, mistõttu enamik haigeid on võimelised kõrvalise abita pika aja jooksul hakkama saama.

Haiguse sümptomid

Parkinsonism ei tähista konkreetset haigust, vaid teatud kindlat haigusnähtude kogumit, mida iseloomustab kolm põhilist sümptomti: jäsemete värin, lihasrigiidsus ja liigutuste aeglus koos liigutuse alustamise raskusega. Arstlikus kirjanduses käsitletakse veel ka neljandat haigustunnust - keha tasakaalu säilitamise häiret. Need sümptoomid võivad esineda iseseisvalt või erinevates kombinatsioonides kas ühes või mitmes kehapiirkonnas. Enamikul juhtudest domineerib üks haigusnäht, kuid peaaegu alati aeglustuvad tahtlikud liigutused ja ilmneb liigutuste alustamisraskus.

Lisaks loetletud primaarsetele haigustunnustele esineb veel mitmeid nn. sekundaarseid sümptoome: depressioon, kehahoiaku muutus, kõnehäired. Parkinsonismi korral kahjustub ka nn. vegetatiivne närvisüsteem, mille vahendusel toimub tahtele allumatu organite talitluse kontroll. Selle haaratusel võib tekkida naha rasusus, neelamishäired, süljevoolus, pearinglus püstiseistes, põiehäired ja kõhukinnisus.

Samas teatakse veel mitmeid teisi neuroloogilisi haigusi, mille korral tekivad parkinsonismile iseloomulikud nii primaarsed kui ka sekundaarsed sümptoomid.

Uuringud

Parkinsoni haigus on krooniline haigus ning ka praegu ei teata ühtki üksnes Parkinsoni haigusele spetsiifilist uuringumeetodit. Haiguse diagnoos põhineb ka kaasajal kliinilistel tunnustel ning nende väljendusastmes. Kui haigusnähud osutuvad piisavalt väljendunuks, määratakse patsiendile antiparkinsonistlikud ravimid. Kui haige vaatamata levodopa kasutamisele siiski oluliselt ei parane, siis võib kahelda diagnoosi õigsuses ning haiget peaks süvendatult uurima, et selgitada mingi muu parkinsonistliku sündroomi võimalust.

Ravi/Protseduurid

Kui haigusnähud süvenevad, tekib lõpuks vajadus medikamentoose ravi järele. Konkreetsete ravimite valik sõltub nii haigest kui ka haiguse vormist ja väljendatusest. Kuigi enamik praegu kasutatavatest antiparkinsonistlikest ravimitest toimivad igas haiguse raskusastmes, kasutatakse siiski teatud ravimeid vaid haiguse kindla raskusastme korral. Sellise valiku põhiliseks argumendiks on viia minimaalseks ravimistest tingitud tüsistusi ja teisalt saada maksimaalne toime.

Amantadiin (Symmetrel, PK-Merz, Midantan) on üks ravimeid, millega võib alustada ravi, aga hiljem kasutada ka kombinatsioonipreparaadina. Toimemehanism ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et amantadin suurendab dopamiini sünteesi säilinud substantia nigra rakkudes. Amantadiin vähendab rigiidsust ja bradükineesiat ning mingil määral ka treemorit. Toimib umbes pooltele haigetele. Amantadiini veenisisest lahust kasutatakse akineetilise kriisi raviks.

Antikoliinergilised vahendid (Cyclodol, Parkopan, Akineton, Biperiden) toimivad treemorile, kuid ei mõjusta oluliselt hüpokineesia avaldusnähte. Nende kasutamine on vastunäidustatud nii algava kui väljendunud dementsuse korral. Korvalnähtudest voivad tekkida urineerimishäired, kõhukinnisus, suukuivus, varjatud glaukoomi ilmnemine. Dopamiini agonistid on ravimid, mis soodustavad dopamiini sünteesi säilinud ajurakkudes. Kuigi need ravimid parandavad haige seisundit oluliselt, ei tähenda see sugugi, et haigusprotsess sellest aeglustuks või peatuks. Bromokriptiini ja parlodeeli kasutatakse kas iseseisvalt või kombineeritakse teiste antiparkinsonistlike vahenditega.

Levodopa on ka praegu teadaolevalt kõige efektiivsem antiparkinsonistlik vahend. Levodopa imendub vereringest läbi barjääri ajju, kus see muudetakse dopamiiniks, mis kompenseerib ajusoleva dopamiini defitsiidi. Levodopa toimib enamikule haigetest. Samas kestev levodopa ravi komplitseerub osal haigetest tahtele allumatute liigutustega (düstooniad, düskineesiad) või haigusnähtude episoodilise süvenemisega (fluktuatsioonid). Need kõrvalnähud võivad olla seotud tarvitatud levodopa suurte annustaga ja ravi kogukestusega. Seetõttu soovitab osa arste lükata levodopa ravi alguse nii palju edasi kui võimalik. Harva võib levodopa ravi kõrvalnähtudena esineda ka psüühilist erutatust, depressiooni või hirmuunenägusid. Levodopa efekt ei ilmne mõne päeva või nädalaga, vaid selle hindamiseks peab ravimit tarvitama mitu kuud.

Depressioonivastased ravimid e. antidepressandid (Amitriptylin, Noritren, Saroten) parandavad meeleolu ning sageli ka muid Parkinsoni haiguse avaldusnähte. Põhiliselt tarvitatakse tritsüklilisi antidepressante

Füüsikalise ravi peamine eesmärk Parkinsoni haiguse korral on lihaste ja liigeste lõõgastamine, liikuvuse parandamine ja liikumisvaegusest tingitud lihaste atroofia vähendamine. Lisaks on füsioteraapia kasulik kui hingamise parandamiseks, tugevdab häält ja muudab kõne selgemaks. Füüsikalist ravi võib läbi viia individuaalselt või gruppides, mis võimaldab suhelda teiste patsientidega, vahetada mõtteid ja kasulikke näpunäiteid igapäevase eluga toimetulemise kohta.

Ravikehakultuuri kõrval on kasulik ka vesiravi ja ujumine.

Vajalikuks võib osutuda tegevusteraapia, et võimalikult paremini tulla toime igapäevaste tegevustega, ning kõneravi.

Enne levodopa kasutuselevõtmist raviti väga väljendunud treemorit sageli kirurgiliselt. Tänapäeval on kirurgilise ravi osa oluliselt langenud, kuid säilitanud oma kindla teatud koha haiguse vormide korral. Operatiivne ravi on näidustatud juhtudel, kui patsient on suhteliselt nooremas eas (alla 65 eluaasta) ning väga väljendunud ühepoolse treemoriga, mis ei allu adekvaatsele medikamentoossele ravile.

Suhteliselt hiljuti on hakatud katsetama ka teatud rakkude siirdamist Parkinsoni haigusega haigete kahjustunud ajupiirkondadesse. Esialgu kasutati siirdamiseks haige enda neerupealse kudet, kuid sellest meetodist on praeguseks loobutud. Teiseks etapiks siirdamisoperatsioonide reas sai inimloote dopamiinergiliste rakkude siirdamine. Selle operatsiooni edukus on osutunud paremaks, kuid paraku siiski mitte niivõrd, et siirdamisoperatsioonid oleksid saanud standartseks ravimeetodiks.

Haigusega seotud ühingud ja liidud

Eestis on Parkinsoni Haiguse Selts, mille tegevusest on kutsutud osa võtma nii patsiendid, nende sugulased ja toetajad kui ka meedikud. Tartus on kontaktisikuks Karmen Ilus ja Vello Kiilaspää, Tallinnas Heino Boikov. Seltsi üritustena toimuvad koosolekud ning suve- ja talvelaager, lisaks seltskondlikud üritused: pühade tähistamine, reisid, kohvihommikud jm.